Eilse päeva veetsime Getteriga kollates mööda Vanalinna ja otsides majutuskohta 26-le inimesele (eestlased saavad ise endale majutuse otsida). Esimesena käisime kohas nimega Dancing Eesti, mis pidi asuma Sauna tänaval. Tegelikkuses asus antud aadressil Idamaine massaaž (väga kahtlane koht) ja järgmine asutus oli Angel. Seega olime kimbatuses kuni hetkeni kui taipasime sissepääsu otsida Väike-Karja tänavalt. Hostel Dancing Eesti osutus meeldivaks väikeseks nurgataguseks kohaks, kus tegevuse eest vastutas tore austraallane, kes lubas meile lahkesti hinnaks 10 € ininese kohta öö. Hostel ise oli alles ehitusfaasis, kuid augustiks lubati meile, et kõik on korras nagu Norras. Väga sümpaatne koht, jätsime selle kohe meelde.
Edasi suundusime Pikale tänavale ja leidsime hoopis hosteli Backpackers (midagi), kus keegi eesti keelt ei osanud (lisaks inglise keelele pakuti hollandi keelt). Hinnapakkumise pidi tegema omanik, kellele selle tarvis oli vaja kirjutada. Tubasid ka näha ei saanud, sest kõik olid hõivatud. Järgmine koht oli Uuel tänaval - suure kollase sildi alt Hostel leidsime küllaltki kallina tunduva peene Guesthouse'i. Omanikud palusid jällegi kirjutada. Seejärel otsisime müstika kohta Summer Schoolhouse (nagu ma targa peaga hostelworld'st vaatasin), mida lihtsalt ei olnud. Leedu saatkonna vastast leidsime - üllatus-üllatus... leeduka. Alguses ei tahtnud ta meid sissegi lasta, et mida kuradit te siit tahate. Õnneks noormees leebus ja lasi meid ikkagi sisse. Tegu oli müstiliselt jubeda kohaga, kus ühes toas oli administraatori laud, 10 voodit ja ühistuba. Isegi päris peen saun ei suutnud seda kompenseerida.
Selle aja peale Getteri kingad juba hõõrusid, kuid jätkasime vapralt otsinguid. Leidsime Laialt tänavalt hosteli nimega Alur. Koht oli vapustavalt mõnus - kuigi toad olid suured (nt 8 voodit) olid nad vapustavalt avarad. Lisaks armas köök ja ühistuba. Meie vaieldamatu lemmik, kui me omanikuga hinnas kokkuleppele saame (paluti jälle kirjutada).
Seejärel vaatasime veel üle sellise koha nagu Nunne Bike hostel, mis oli kohutav... sisse meid ei lastud ja kui helistasime, sõimati meil nägu täis. Arusaamatu, kuidas selline äri saab tegutseda üldse. Järgmine koht see-eest polnud valmis veel, kuigi tubadesse kohti juba müüdi.
Viimasena käisme mingis maagilises kohas Roosikrantsi tänaval, kus omanikud millegi pärast pakkusid küllaltki kõrgeid hindu arvestades halvemat asukohta ja suuremaid tubasid, kui kesklinnas (võib-olla selle pärast eestlased ei olegi sama edukad hosteliäris kui välismaalased).
Muide, eesti keeles sai suhelda vaid mõnes üksikus hostelis, enamik hostele on austraallaste, hollandlaste vt käes, isegi tööjõud on välismaalt.
Edasi suundusime Pikale tänavale ja leidsime hoopis hosteli Backpackers (midagi), kus keegi eesti keelt ei osanud (lisaks inglise keelele pakuti hollandi keelt). Hinnapakkumise pidi tegema omanik, kellele selle tarvis oli vaja kirjutada. Tubasid ka näha ei saanud, sest kõik olid hõivatud. Järgmine koht oli Uuel tänaval - suure kollase sildi alt Hostel leidsime küllaltki kallina tunduva peene Guesthouse'i. Omanikud palusid jällegi kirjutada. Seejärel otsisime müstika kohta Summer Schoolhouse (nagu ma targa peaga hostelworld'st vaatasin), mida lihtsalt ei olnud. Leedu saatkonna vastast leidsime - üllatus-üllatus... leeduka. Alguses ei tahtnud ta meid sissegi lasta, et mida kuradit te siit tahate. Õnneks noormees leebus ja lasi meid ikkagi sisse. Tegu oli müstiliselt jubeda kohaga, kus ühes toas oli administraatori laud, 10 voodit ja ühistuba. Isegi päris peen saun ei suutnud seda kompenseerida.
Selle aja peale Getteri kingad juba hõõrusid, kuid jätkasime vapralt otsinguid. Leidsime Laialt tänavalt hosteli nimega Alur. Koht oli vapustavalt mõnus - kuigi toad olid suured (nt 8 voodit) olid nad vapustavalt avarad. Lisaks armas köök ja ühistuba. Meie vaieldamatu lemmik, kui me omanikuga hinnas kokkuleppele saame (paluti jälle kirjutada).
Seejärel vaatasime veel üle sellise koha nagu Nunne Bike hostel, mis oli kohutav... sisse meid ei lastud ja kui helistasime, sõimati meil nägu täis. Arusaamatu, kuidas selline äri saab tegutseda üldse. Järgmine koht see-eest polnud valmis veel, kuigi tubadesse kohti juba müüdi.
Viimasena käisme mingis maagilises kohas Roosikrantsi tänaval, kus omanikud millegi pärast pakkusid küllaltki kõrgeid hindu arvestades halvemat asukohta ja suuremaid tubasid, kui kesklinnas (võib-olla selle pärast eestlased ei olegi sama edukad hosteliäris kui välismaalased).
Muide, eesti keeles sai suhelda vaid mõnes üksikus hostelis, enamik hostele on austraallaste, hollandlaste vt käes, isegi tööjõud on välismaalt.
Posts
No comments:
Post a Comment